Sissejuhatus lasketreeningusse

Suur osa Teist, kes Te seda loete, on juba relvaomanikud. Mitmed Teist on relva soetamisele mõelnud, mõned kauem, mõned vähem, aga selge on, et kui huvi selle ala vastu on juba tekkinud, tuleb varem või hiljem aeg, mil Te endale ka isikliku relva hangite.

Laskmine on juba kord selline harrastus, et laenurelvaga mingeid erilisi tulemusi ei saavutata. Relv, eriti võistlusrelv, on väga personaalne asi. Kohandatud ja sisse töötatud just oma eelistuste ja äranägemise järgi. Seda eriti IPSC-laskmises (vt www.ipsc.ee või www.ipsc.org). kus peale lasketäpsuse on väga suur kaal ka laskekiirusel, laskuri liikumisel ühelt positsioonilt teisele, relva manipuleerimise kiiruses ja sujuvuses ning selle kõige teostamisel samaaegselt laskuri taktikalises mõtlemises. Mida kõrgemaid eesmärke me endale valitud laskespordialal seame, seda enam peame me panustama treeningule.

Kuna IPSCs on lõpptulemuse seisukohalt harjutuse sooritamisele kuluval ajal ülioluline kaal, peab edukas laskja oma soorituseks kuluvat aega väga otstarbekalt kasutama, viima selle miinimumini. Relv peab sisuliselt muutuma osaks laskurist. Selle käsitlemine, tõrgete kõrvaldamine, ümberlaadimine – see kõik peab toimuma automaatselt, selle tegevuse üksikutele faasidele mõtlemata. Nagu autosõiduga – kui manuaalkastiga vaja käiku vahetada, Te ju ei mõtle seda osadeks ega jälgi eri faase eraldi – gaasilt jalg ära, sidur sisse, uus käik, sidur lahti jne. Te lihtsalt teete seda. Sama peab toimuma relvaga. Mõte – aeg ümber laadida, ning hetke pärast on juba uus salv püstolis. Kõlab raskelt? Tegelikult ei ole siin midagi keerulist. Tuleb lihtsalt treeningutega ühel hetkel alustada, ja teha seda järjepidevalt.

Ei ole vaja treenida kuus päeva nädalas kaks tundi päevas. Loomulikult on neid, kes seda teevad veelgi suuremas mahus ning lisaks ka hea meelega;) Enamus meist ilmselt ei sihi maailma tippvõistluste pjedestaalikohti, vaid võtavad laskevõistlustel osalemisi pigem meeldiva ning kasuliku ajaviitevormina.

Meeldiv on siinjuures suht kergesti defineeritav – sarnaste huvide ja vaadetega inimestega vabas õhustikus suhtlemine, väike adrenaliinimoment harjutuse sooritamise eel ning –ajal, heameel õnnestunud sooritusest, mitmetele meist ka tunnustus peale võistlusi lõpptulemuste avalikustamisel. Kuidas aga seletada kasulikkuse mõistet?

Paljudele Teist, kes olete IPSC ja selle ajalooga juba kursis, on kasulikkuse mõiste selge. IPSC loodi möödunud sajandi 50ndatel aastatel, ning selle ala loojate üheks suureks motivaatoriks-taganttõukajaks oli just sõjaväe- ja politseiametnike seniste klassikalisel laskespordil baseeruvate väljaõppeprogrammide väljavahetamine. Reaalsed teenistusülesannete täitmisel asetleidnud tulevahetuse juhtumid näitasid liigagi ilmekalt, et klassikalise laskespordi ja enesekaitselaskmise vahel ei ole tegelikkuses mingit seost ning kriisiolukorras ellujäämiseks on vaja panustada hoopis muude oskuste lihvimisele ja arendamisele kui seda on ideaalse laskeasendi leidmine, stabiilse pulsi säilitamine, hingamise õigel hetkel peatamine või silmade kinniteipimine.

Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi – loodan siiralt, et mitte kellelgi Teist ei tuleks kunagi IPSC kasulikkuse printsiipi omal nahal järgi proovida. Enesekaitse ei ole võistlus ja 2. koha eest auhindu ei jagata. Samas – alati on parem omada oskust, mida ei lähe kunagi vaja, kui seda oskust vajalikul hetkel mitte omada. Nagu kõik teadmised, on ka IPSCs omandatavad peamiselt sellised, mida ei pea enesega füüsiliselt kaasa vedama – see kõik on kõrvade vahel. Teadmine, et sa oskad taktikaliselt olukorda hinnata ja rakendada erinevaid käitumismalle, oskad käsitseda oma kaitsevahendeid ning oled neis kindel - see kõik annab kindlustunde. Kuid mitte kunagi ei taga see uppumis-, tule- või kuulikindlust, nii et parimaks lahinguks on ja jääb ikkagi see, mis jäi pidamata.

Nagu kõigi treeningutega, nii ka siin võib teha seda väga erinevate meetoditega. Kõige olulisem on, et seda tehtaks mõtestatult. Ei ole vähimatki mõtet minna lasketiiru ja seal näiteks poole tunniga „põletada ära“ 200 lasku – kahjuks näen selliseid „treeninguid“ liigagi tihti. Tehtud laskude arv ei ole mingil viisil seoses treeningu väärtusega. Loomulikult ei ole võimalik reaalselt laskmata saavutada tulemusi, nii et ka padrunite kuluga peab arvestama. Aga suurem töö, eriti treeningute algfaasis, tuleb ära teha nö „kuivalt“ ehk siis padruneid kasutamata. Alguses on vaja paika saada relva käsitsemise motoorika. Liigutused on vaja saada lihasmällu. Kui minna kohe lasketiiru ja hakata laskma, võib sisse õppida vigu mida on hiljem päris raske välja ravida. Kaasneb ju laskmisega kaks kõrvalnähtu, mis ei kuulu ühegi Maal elava loomaliigi igapäevasesse elukeskkonda, ja seetõttu puudub meil nende suhtes ka evolutsioonil põhinev immuunsus. Need kaks on lasuheli ja relva tagasilöök. Inimeste alateadlik hirm nende kahe eest on täiesti loomulik asi. Ühed lasevad sel hirmul enam, teised vähem välja paista – sõltuvalt sellest kui karmi ja tugeva isiku imago oleme endile loonud. Kindel on see, et eranditult kõiki meid see hirm mingil määral pärsib, eriti relvaomaniku tee algfaasis.

Kui nüüd alustada uue motoorika omandamist ja segada seda samaaegselt alateadliku hirmuga, ei pruugi lõpptulemus olla päris see mida me lootsime. Seepärast oleks soovituslik saada esmalt paika motoorika põhialused ning seejärel siirduda reaalsele lasketreeningule, kus esialgu keskenduda lasuga kaasnevate kõrvalmõjudega harjumisele ja mitte niivõrd lasketäpsuse arendamisele. See ei tähenda loomulikult seda, et uue relva soetanuna peaksite pool aastakest koduseinte vahel tühja relvaga manipuleerima ja alles seejärel oleks tiiru asja. Kindlasti mitte. Treeninguid tuleb alustada võimalikult kohe peale relva soetamist, lihtsalt rõhuasetus mida ühel või teisel treeningul teha, mis on ühe või teise treeningu eesmärk, peab olema paigas.

Loodan, et leiate siit artiklite lehelt endale kasulikke vihjeid jm, mida saate treeningutel oma tulemuste parandamiseks kasutada. Palun Teil vaid mitte unustada – sõltumata sellest, kas treenite enesekaitseks või laskespordi tarbeks, teete seda „kuivalt“ või „päriselt“ – ohutus on alati kõige tähtsam. Tulirelvadel on võime põhjustada pöördumatuid kahjustusi. Relvad annavad päästikule vajutamisel endast alati 100%, kas Te seda siis soovisite või mitte. Teie olete relva juht, vastutaja. Relv teeb vaid ja ainult seda, mida Teie tal käsite teha – päästikule vajutades lendab kuul sinna kuhupoole raud on suunatud ja tabab seda, millele sihikud parasjagu näitavad ning seda kuuli ei ole võimalik enam mingi hinna eest tagasi kutsuda. Arvestage alati sellega.

2. Käsitlege iga relva kui laetut ning alati veenduge isiklikult enne relvaga edasiste toimingute teostamist relva olekus – laetud, laadimata, töökorras, ilmsete vigastustega jne.

3. Veenduge isiklikult, et Teie sihtmärkide taha ja ümbrusesse jääv ala on ohutu ning tagab väljalastud kuulide efektiivse peatamise.

4. Asetage sõrm päästikule alles siis, kui olete viinud relva sihtmärgile ning teinud otsuse lasta.

1. Ärge kunagi suunake relva millelegi mida Tei ei soovi kuuliga tabada.

Juhinduge alati relva käitlemise neljast põhitõest:

Kõik traagilised õnnetused on alati juhtunud 'laadimata' relvaga. Seetõttu on kõige olulisem omandada esmalt relvaga ohutu ümberkäimine ning mitte kunagi lasta tekkida relva käsitsemise rutiinil. Rutiini tulemuseks saab varem või hiljem olema alati ebameeldiv kogemus – kas soovitud lasu asemel tühi klõps, või soovitud tühja klõpsu asemel lask. Mõlemaid neid nimetatakse relvaprofessionaalide hulgas „maailma kõige valjemaks heliks“. See heli ei tähenda kunagi midagi head. Kui kergelt laskur sellest pääseb, sõltub juba sellest, kuidas ta järgis ülejäänud kolme relva ohutu käitlemise põhitõde.

Juhulask ohutus suunas ei too reeglina kaasa traagilisi tagajärgesid, küll aga äratab lasu sooritanud isikus vahepeal kaotsiläinud motivatsiooni ja raputab maha rutiini. Loodan siiski, et meile Teiega piisab õppimiseks ja „äratuseks“ teiste juba asetleidnud vigadest.