Varustuse ettevalmistus ja üldine keskkond "kuival" treeningul.
Kel soov relva kanda vaid IPSC laskmisel on võimalik kasutada lisaks eeltoodule kas CR Speed vms võistlus-relvavööd, mis koosneb kahest poolest – takjakinnitusega paelast, mis pannakse läbi vöökoha aasade ning välimisest, jäigast vööst, mis omakorda takjasele osale kinnitub. Vöö välimisele osale on reeglina püsivalt kinnitatud ka võistluskabuur ning salvehoidjad, nii et laskur saab selle oma varustuse kotist välja võttes kiiresti peale asetada ning ei pea kulutama aega sellel oleva varustuse igakordsele sobitamisele.
Enesekaitseotstarbelise relva kandmiseks IPSC võistlusvöö siiski ei sobi, sest paistab liigselt silma ning sellele saab kinnitada enamjaolt kabuure mis on mõeldud relva vöö peal väliseks kandmiseks. Kuna enesekaitserelva tuleb kanda varjatult, on minu isiklik eelistus vöökabuurid, mis asetatakse pükste vööosale sissepoole.
​
Esmalt sea paika oma varustus. Proovi kanda oma relva alati ühes kohas, ühtviisi ja samas olekus, et ootamatul hetkel ei tekiks asjatut segadust.
Nagu varemgi olen öelnud, ei soovita ma kokku hoida kabuuri pealt. Samas pole mõtet sellega ka hulluks minna - on olemas „kuldsed keskteed“ ning kui on vajadust, saab kaasharrastajatelt alati nõu küsida.
Vöörihm, millel relva kanda, peab olema jäik. Enesekaitserelva kadmiseks ning IPSC-laskmiseks kasutan ise ja soovitan 5.11 Tactical Operator Belt vöörihma.
​
​
​
​
Kabuurist ja salvehoidjatest varustuse väljatõmbetugevus peab olema reguleeritud parajaks. Seda loomulikult kabuuridel, kus seda on võimalik teha. Kui olete lugenud meie kodulehel artiklit relvale kabuuri valikust, teate juba, milleks on selline võimalus väga soovitatav. Eesmärgiks on, et relv ja salved püsiksid kindlalt oma kohtadel. Samas ei tohiks nende väljavõtmine olla liialt raskendatud, st tõmmates välja relva, tõmbad pükste küljest koos sellega ka kabuuri.
​
Soovitav viis reguleerida kabuur/salvehoidjad parajaks, on asetada neisse oma kohale relv milles on laetud salv (NB! relva padrunipesa peab olema tühi!), keerata kabuur/salvehoidja suunaga põhi ülespoole (relv/salv allapoole) tehes seda mõne relva/salve kukkumist pehmendava aluse kohal ning raputada kabuuri/salvehoidjat kergelt vertikaalsuunas. Kui relv/salv kabuurist/hoidjast välja kukub, tuleb pingutada kabuuri/salvehoidja survemuhvi reguleerimiskruvi seni kuni relv/salv enam oma kohalt vertikaalasendis välja ei kuku. Siis kabuuri/salvehoidja „vastus“ on paras – leiate oma relva/salve alati sealt, kuhu te ta panite ja vajadusel saate ta ilma oma riideid lõhki- tõmbamata kabuurist/hoidjast ka kätte.
​
Laetud salve relva asetamine kõlab ohtlikult ja seda tulebki teha ohu- ning vastutustunnet kaotamata, kuid ei maksa seda ka üle dramatiseerida. See on vajalik relva reaalse kaalu/kaalujaotuse tagamiseks vastuste reguleerimisel, sest kandma hakkate Te seda relva ju ikkagi laetuna, st täis padrunisalv all ja see avaldab kabuurile/salvehoidjatele hoopis teistsugust mõju, kui laadimata relva/salvede kasutamine vastuse seadmisel.
​
Kui nüüd varustus on omal kohal, tuleb üle vaadata relv, kasutatavad padrunisalved, et nad kõik oleks väliste vigastusteta, töökorras ning relva puhul kõige olulisem – laadimata.
​
„Kuivast“ treeningu puhul on oluliseimaks faktoriks treeningu koht. Esialgu suudate end treeningule keskendada maksimaalselt vast 15-20 minutit. Peale seda hakkab tähelepanuvõime hajuma, lihased hakkavad ilmutama väsimuse märke ja kui Te ei suuda tagada 100% kordinatsiooni ja tähelepanu, hakkate saama kasu asemel kahju.
​
Treeningu koht peab olema välistest segajatest vaba, võimalikult vaikne. Kuiva trenni tehke üksi. Kasutage alati realistlikke sihtmärke mida nt IPSC võistlustelgi peate tabama. Enesekaitse eesmärgil lasketreeningu tegemiseks on soovitav kasutada IPSC Metric siluetti, või ka lasketiirudes/relvapoodides müüdavaid pahamainelisi/agressiivselt meelestatud vastaseid kujutavaid märklehti.
​
You Fight Like You Train.
​
​
Treeningu üks peamisi eesmärke on harjutada end suunama relva ja tabama just selliste märkide pihta, mis võivad Teile reaalses elus ette tulla. Seepärast tehke see ühekordne väljaminek ja loobuge kasutamast värvilisi või mustvalgeid ruudukesi-ringikesi ja lipikuid. Sihtmärgina ei tasuks kasutada televiisorist parajasti käimasolevat action-filmi vms. Mitte ainult televiisori eluea pikendamist silmas pidades (Te ju kontrollisite, et relv on laadimata, õigus?), vaid et teler on väline segaja ning peagi muutub treening mõtestatud tegevusest keskmisest karmimate vahenditega teostatavaks arvutimängu jäljendamiseks, mis ei anna Teile vähimatki. Liiatigi on maailmas juba piisavalt kuuliauguga telereid ja arvutiekraane, külmkappidest (sic!) rääkimata.
​
Treeningu algfaasis tuleb teha kõik liigutused aeglaselt, jälgida, et liigutuste trajektoorid oleksid optimaalsed, st et Te ei teeks liigseid liigutusi. Relva tee kabuurist märki peab olema võimalikult lühikene, võimalikult otse. Katsuge mitte hakkida liigutusi paljudesse eri faasidesse.
​
Piisab neljast faasist: esimene – haare relvast kabuuris; teine – relv kabuurist välja ja suunata vöökohal märki; kolmas – vöökohalt silmade kõrgusele ja ette välja; samaaegselt kolmanda lõpuga, neljas – sihikud märgis, sõrm päästikule, lask. Seejärel relva tagasiviimine kabuuri – täpselt sama teed tagasi nagu ta märki läks. Ärge vaid kiirustage. Kabuuri tagasiminekuga on aega. Ainult 'välja' ja 'märki' on kiire.
​
Kui nimetatud faasid hakkavad välja tulema, hakake vaikselt tõstma liigutuste kiirust. Kuid ärga unustage sujuvust. Võimalikult vähem liigutusi. Tõeliselt kiire liigutus saab olla ainult sujuv liigutus. Nagu hakkavad kehas tekkima liigsed pinged, väheneb soorituse sujuvus ja seeläbi kiirus. Peate olema kannatlikud. Kiirus tuleb ainult ajaga, seda ei saa osta.
​
Kui tunnete, et seekordne kuiv treening on läbi saamas – tunnete lihastes väsimust, keskendumine hakkab hajuma, tekivad muud mõtted, siis kuuletuge oma sisemisele häälele ja lõpetage selleks korraks.
​
​
Väga oluline aspekt on, et treeningu lõppedes öelge endale valju häälega, rõhutades iga sõna:
​
„Treening on lõppenud“.
​
Üks asi on seda teha omas mõttes, väga loomulik on seda aga üldse endale mitte öelda - teadvustada. See on aga viga. Te olete viimased paarkümmend minutit kõik välise endast eemale tõrjunud, teinud keskendunult liigutusi, analüüsinud vigu ja mõelnud võimalikele lahendustele. Võib piltlikult öelda, et kuigi füüsiliselt te treeningu küll lõpetate, siis „kõvaketas“ veel jätkab mingil määral protsessimist üritades leida vastuseid treeningu käigus kerkinud küsimustele. On olnud mitmeid juhtumeid, kus kuvi treening on lõpetatud, isik on läinud juba tavapäraste toimingute juurde ja võib-olla ka oma relva tavaasendisse seadnud, ehk teiste sõnadega – laadinud. Ning siis järsku avastab ta võimaliku vastuse teda painanud lasketehnika küsimusele ning loomulikult tahab ta selle toimivust kohe õhinaga järgi proovida. Haaratakse pikemalt arutlemata relv (just tegin ju kuiva pool tundi, tühja relvaga) ning sooritatakse tehnika. Mis seekord päädib hoopis lasuga.
​
Kui õnnelikult või õnnetult see äkiline „treeningupuhang“ lõpeb, sõltub juba sellest, kuivõrd laskja pidas kinni ülejäänud kolmest relva ohutustehnika põhialusest. Tähtsaim ohutustehika nõue – veendu alati isiklikult, et relv oli laadimata jäi ju tegemata...
​
Seega – treeningu lõppedes – kolm sõna, rõhutatult, selge häälega: Treening On Lõppenud.
​
Mõtlemine on hea, aga selle kuulmine on veel parem.
​