Tuvastamaks, kas vertikaalselt üles tulistatud kuul võib alla kukkudes tekitada eluohtlikke vigastusi viidi läbi eksperiment, kus "märklauana" kasutati sea pead. Siga on oma ülesehituselt inimkehale kõige lähedasemate omadustega, seetõttu on sellele kuuli poolt tekitatud vigastused samuti võrreldavad.

Kuulid tulistati välja vertikaalsuunas suunaga ülalt alla kasutades vajaliku lennukiiruse saavutamiseks suruõhku. 9x19 kuul saavutas kiiruse 50 m/s ning tabades sea pead, põrkus sellest vigastusi tekitamata ära. .30-06 kuul kriimustas veidi pea nahka, kuid põrkus sellest samuti suuremat viga tegemata ära.

Mohave kõrbes, USAs läbi viidud testide puhul tulistati kuulid vertikaalselt üles kahte liiki tulirelvadest. Kasutati 9x19 kaliibrilist SigSaueri poolautomaatpüstolit ning .30-06 kaliibrilist poolautomaatset vintpüssi M14. Relvad kinnitati statiivi külge kindlustades kuulide väljatulistamine 90 kraadise nurga all maapinna suhtes.

Kõrbe pinnas on savine ning kaetud kerge soolakihiga. Selle konsistents on kogu testiala osas küllaltki ühesugune. Enne katsetuste läbiviimist "kalibreerisid" testijad maapinna tuvastamaks kui sügavale tungivad katse käigus kasutatavatest relvadest tulistatud kuulid, ning kui sügavale pinnasesse tungib 4,5 mm kaliibriga õhupüssist tulistatud kuul. Õhupüssist tulistatud kuul ei põhjusta inimesele reeglina eluohtlikke vigastusi, halvimal juhul võib kuul tungida naha alla.
Kalibreerimise käigus õhupüssist tulistatud kuulid tungisid kõrbe pinnasesse 7,5 cm sügavusele, püstoli- ja vintpüssikuulid vastavalt u 13 cm ja 30 cm sügavusele.

Seejärel viidi läbi laskekatsed püstolist ja vintpüssist tulistades vertikaalselt õhku. 9x19 püstoli kuulid põrkusid tagasi maapinnale tulistamise kohast keskmiselt 100 meetri raadiuses, aega lasu sooritamisest kuni kuuli tagasijõudmiseni läks keskmiselt 38 sekundit.

30-06 vintpüssist tulistatud kuulide mahakukkumist ei suudetud tuvastada, seetõttu ei saadud selle testi käigus kinnitada kuulide maapinnale tagasijõudmise aega ega kukkumiskoha kaugust väljatulistamiskohast. Küll aga leidis kinnitust ballistilise programmiga varem tehtud kalkulatsioonid 9x19kaliibriliste kuulide eeldatava lennukõrguse ja -aja kohta.

Tagasikukkunud püstolikuulid olid leidmise hetkel kõik tunginud 5 cm sügavusele ning asusid külgmises asendis. Avaused, mille nad pinnasesse olid jätnud, andsid tunnistust asjaolust, et kuulid olid vastu maad põrkumise hetkel olnud külgasendis.

Kuna vintpüssikuule ei suudetud leida, arvutati eelnimetatud ballistilise programmi abil välja kõrgus millelt vaba langemise jõul all kukkudes kuul ei saavuta oma lõppkiirusest suuremat kiirust, st kas kukutada kuul alla kõrguselt x meetrit või 3 km, kuuli kiirus maaga põrkumise hetkel on sama. Selleks kõrguseks andis programm 140 meetrit.

Kukutades kümekond 9x19 ja .30-06 kuuli alla 140 meetrilt, tungisid kõik kuulid 5 cm ulatuses pinnasesse ning kuuliaukude kuju näitas, et maaga põrkumise hetkel olid nad kõik olnud küliliasendis. Seega leidis ka kinnitust programmi poolt arvutatud kõrgus 140 meetrit kuna ehtsast 9x19 püstolist tulistatud kuulid olid samuti kõik tunginud 5 cm sügavusele.

"Kalibreerimiseks" võetud õhupüssikuul tungis mäletatavasti 7,5 cm sügavusele samasse pinnasesse kuhu ehtsatest relvadest vertikaalselt üles tulistatud kuulid suutsid tungida vaid 5 cm sügavusele. Eeltoodud katsega leidis kinnitust ka laboris sea peaga tehtud katse, ning kinnitust asjaolu, et 90kraadise nurga all üles tulistatud tulirelva kuul, olgu siis tegu vintpüssi- või püstolikuuliga (mille vigastusi tekitav võime horisontaallasu puhul on omavahel võrreldamatult suur vintpüssi kasuks), ei ole võimeline tekitama eluohtlikke kehavigastusi.

Samas on dokumenteeritud mitmeid juhtumeid, kus maale tagasi kukkuvad kuulid on tõsiselt vigastanud või isegi surmanud inimesi. Näiteks Los Angelese, USA ühe linnaosa haigla on ajavahemikul 1985-1992 andnud abi 118-le inimesele kes on saanud vigastada ülalt alla kukkuvate kuulide poolt. Neist 38 patsiendi elu ei õnnestunud päästa. Valdav enamik neist juhtumitest leidis aset 4. juuli (ehk USA Iseseisvuspäeva) või aastavahetuse pidustuste ajal, seega oli nende kuulide puhul 99,9% tõenäosusega tegu kellegi poolt saluudiks õhku tulistatud kuulidega.

Kuidas siis seletada testide käigus saavutatud tulemuste ja reaalses elus toimunud juhtumite vahe? Seletus on tegelikult lihtne. Testide puhul tulistati kõik kuulid välja vertikaalselt, st 90kraadise nurga all maapinna suhtes. Selliselt väljatulistatud kuul tõuseb sirgjoones ülespoole kuni raskusjõud muutub kuuli ülespoole tõukavast jõust suuremaks ning kuul kukub tagasi maapinnale omandamata seejuures ballistilist trajektoori. Kui aga lasta kuul välja kasvõi mõnekraadise nurga all vertikaali suhtes, omandab ta ballistilise trajektoori, mis võimaldab kuulil säilitada eluohtlikke vigastusi tekitav energia kuni maapinnale tagasi jõudmiseni.

Nüüd jõuame ühe olulise punktini mille üle igaüks meist kui seaduskuulekas relvaomanik peaks kindlasti järele mõtlema. Need on hoiatuslasud. Seaduslikust põhimõttest ning ka üldinimlikust seisukohast oleme kohustatud enesekaitseks või treeninguks tehtud laskude puhul tagama ümbruskonna ohutuse. Seda siis nii meie vahetus läheduses kui ka kogu kuuli võimaliku lennutee ulatuses.

9x19 kaliibrilise püstolikuuli "ohuala" on ca 1800 meetrit. Vintpüssikaliibri puhul võib selle distantsi julgelt korrutada kahega. Tehes hoiatuslasu peame sellega arvestama. Kas me aga tegelikkuses ka arvestame? Kas sellist "kainet arvestust" on üleüldse võimalik nõuda nimeselt kes teeb selle lasu, või ka mitu lasku, olles ise eluohtlikus kriisisituatsioonis - toimub vahetu ründe tõrjumine, inimkeha füsioloogilised reaktsioonid nagu sagenenud pulss ja hingamine, erutusseisund jm. on võtnud võimuse? Kas me ikka suuname relva täpselt 90 kraadise nurga alla või teeme need lasud ehk hoopis 50, 60kraadise nurga alla andes sellega kuulile ballistilise trajektoori, st tappejõu kogu lennu ulatuses ?

Seetõttu on näiteks USA Föderaalpolitsei on ametijuhendites keelanud oma ametnikel igasuguste hoiatuslaskude tegemise.

Erinevalt USAst lubab (ning mõnel juhul ka kohustab) Eesti oma relva kandvatel riigiametnikel hoiatuslaskude sooritamise. Minu hinnangul on see eriti ohtlik sõidukite tagaajamisel kus hoiatuslasud tehakse sõitvast autost. Liigagi tihti saame krimiuudistest lugeda-kuulda mitu hoiatuslasku kulus põgeneva sõidukijuhi peatuma sundimiseks. Kõige suurem hoiatuslaskude arv mida olen seni kuulnud jäi kusagile 20 kanti. Mälu järgi (see toimus päris mitme aasta eest) toimus nimetatud tagaajamine Tallinna linnas, (jällegi, mälu järgi) Mustamäe-Õismäe kandis. Seda juhtumit põgusalt analüüsides tekib mul kaks küsimust - kui patrullis on kaks ametnikku ja mõlema teenistusrelvas on 16 padrunit, siis pidi üks ametnik oma relva täiesti tühjaks laskma, ja oma paarilise omast veel mõndajagu järele. Kui nüüd sundpeatatus autos on relvastatud kurjategijad ja nad otsustavad vastupanu osutada, siis taktikaliselt on neil päris hea eelis. Ametnikel kahe peale üks püstol, ja seegi pooleldi tühi.

Moraal punkt üks - kunagi ei tasu hoiatamisega liiale minna.

Teiseks - kuhu kukkusid need paarkümmend väljatulistatud kuuli tiheda asustusega piirkonas ? Kuna võib eeldada, et ametnik neid kõiki ideaalse 90kraadise nurga all välja ei tulistanud, mängiti sel päeval vägagi kõrgete panustega. Kuna sündmuse järelkajades "hulkuvate kuulide" ohvritest seni kuulda pole olnud, võib eeldada, et sel päeval oli "kõigeväelise" kaitsefunktsioon nö. "sisse lülitatud". Kas aga "õnnele lootmine" on taktikaliselt kõige õigem tegutsemisviis?

Lugupeetud relvaomanikud ! Mõelge alati ette oma võimalikud käitumisviisid kui tõepoolest peaksite kunagi sattuma eluohtliku ründe objektiks ning ainus pääsetee sellest on Teie poolt tulirelva kasutamine. Juhul kui olete otsustanud hoiatuslasu kasuks, võtke sihtmärgiks ilmselgelt pehme pinnas kuhu kuul kindlalt sisse tungib ning sellest täielikult läbi tungimine on vähe tõenäoline. Tehke hoiatuslask näiteks otse (st võimalikult vertikaalsuuna lähedalt) liivasesse või mullasesse pinnasesse tabamata seejuures ennast või ümbritsevaid jalgadesse. Hoiatuslasuga on lasu puhul tegu vaid siis, kui sellega ei kaasne kehavigastusi. Talvisel ajal ei ole maapinda tulistamine muidugi soovitatav, kuna see võib olla külmunud ning kuul võib minna rikošetti. Rikošetiohtu ning kuuli ohtlikku lennukaugust vähendavate kuulide (st õõnesotsaliste kuulide) tsiviilkäive on hetkel Eesti Vabariigis kahjuks meie seadusandja tahtel keelatud, kuid teeme hetkel aktiivset selgitustööd selle asjatu ning põhjendamatu keelu tühistamiseks.

Linna tingimustes ja eluruumes on hoiatuslaskude tegemine vägagi komplitseeritud, lihtsaid lahendusi siin pole. Kindlaim viis kellegile tahtmatult mitte viga teha, on mitte teha hoiatuslaske vaid kasutada teisi enesekehtestamise meetodeid. Jäägu tulirelv vaid tõepoolest selleks hierarhias viimaseks seaduslikuks enesekaitsevahendiks.​