Kas oled valmis?
​
Kas oled valmis end või teisi relvaga kaitsma?
Paljud, kes on endale soetanud enesekaitseotstarbelise relva, on arvamusel, et relva kaasaskandmine iseenesest tõstab isikliku turvalisuse taset ning täiendavat treeningut või ettevalmistust ei ole vaja. Pelgalt relva olemasolu olevat piisavaks vastuargumendiks igasugusele ründajale.
Olen oma töös instruktorina näinud väga erineva ettevalmistuse ja ettekujutustega relvaomanikke - nii regulaarselt treenivaid kui täiesti ilma igasuguse ettevalmistuseta inimesi.
Kas on võimalik mingilgi moel teoreetiliselt hinnata isiku võimet end kriisiolukorras relvaga kaitsta? USAs on kogenud instruktorid teinud vastavaid uurimusi ja tulnud välja viieastmelise "hierarhia"-süsteemiga, mida järgnevalt Eesti tingimustele vastavalt käsitlen.​
​
​
​
1. Tase - relvaomanikud, kes ei käi kunagi laskmas
Siia kuulub suhteliselt suurearvuline relvaomanike seltskond. Märkimisväärne osa neist kannab relva tihti kaasas. Nende endi hinnangul on nad motiveeritud ning taktikaliselt ettevalmistatud võimalikeks ohtudeks.
Koolitajad liigitavad suure osa siia kuuluvaid relvaomanikke inimesteks, kes tunnevad tõsist hirmu neile suunatud füüsilise ründe ees. Et selle hirmuga elada, peavad nad olema valmis vastu seisma kõigile kujutletavatele ohtudele. Sellest johtuvalt ei lähe nad ka kunagi lasketiiru oma relvast laskma, sest siis tuleks ilmsiks asjade tõeline seis mis väljendaks selgelt nende tegelikku laskeoskuse taset - või õigemini, selle puudumist.
​
​
Tihti on puuduliku või olematu treeningu väljavabandamiseks kuuldud väiteid nagu: "kui hea laskja ma siis ikka pean olema, et tabada kedagi kes on minust paari meetri kaugusel", "töid ja muid tegemisi on nii palju, et selleks pole aega, ega tegelikult vajadustki" jne. Neile väidetele võib vaid vastata küsimusega, et kui sa ei suuda tiirus treeningu tingimustes tabada korralikult inimsilueti suurust märki, miks arvad, et suudad seda teha kriisiolukorras kus pulss on pealt 200, käed ja kogu keha värisevad ning sinu või kellegi teise elu on relaases ohus, ja ainus pääsetee sellest olukorrast on sinu võime oma relvast kiiresti ja täpselt ohuallikat tabada?
​
Efektiivseks relvakäsitluseks loob eeldused vaid mõtestatud treening, laskeoskus ei ole inimeste kaasasündinud omadus. Ainuke viis saada oskusi, on treenida - panustada sellesse nii oma aega kui raha. Seejuures on oluline, et peamine osa panustataks reaalsesse tiirus laskmisesse just sellest relvast mida ka reaalselt kantakse ning et põhitähelepanu ei pöörduks väikesekaliibriliste sportrelvadega harjutamisesse ja nn "kuiva" treeningusse. Kuiva treeningut ei tohi kindlasti alahinnata, sest see aitab meil kinnistada omandatud relvakäsitlusoskusi - relva märgileviimine, päästikule vajutamine, salvevahetus jmt. Kuid seejuures miski ei asenda reaalset tiirukogemust, kus igale lasule järgneb suudmeleek, müra, tagasilöök. Kõik mis toimub reaalses lasuprotsessis, vajab harjumist, sest nende nähtuste suhtes ei ole Loodus inimesele andnud loomulikku immuunsust, tolerantsi. Minge vabas looduses kuhugi loomakarja keskele ja tulistage pauk õhku. Hetkega on plats puhas. Nemad käituvad nagu loodus on neid õpetanud, see on loomulik instinkt. Inimene on ainuke eluslooduse esindaja, kes peale esimest pauku on võimeline paigale jääma, ja tegema teise paugu veel. Kuid selleks tuleb harjutada, sest meie (treenimata) vaim ja keha tahab käituda just samamoodi nagu need põgenevad loomad.
​
Kogenud laskurid sisuliselt ei märkagi enam ei tagasilööki ega lasuheli. Kogenematud teevad nende mõjul olulisi vigu - tõmbavad päästiku ära, kompenseerivad tagasilööki, pigistavad silmi kinni või pööravad teinekord isegi pea ära - kõik see muudab täpse lasu sooritamise sisuliselt võimatuks isegi väga lähedasel distantsil.
​
Relvakandjad, kes kunagi ei treeni, on oma kompetentsilt ja oskustelt ning vaimselt ettevalmistuselt alla igasuguse arvestuse. Kõige hirmutavamaks ning tegelikult ka ohtlikuks teeb selle asjaolu, et nad ise ei anna endale sellest aru.
​
​
​
​
2. Tase - relvaomanikud, kes treenivad klassikalise sportlaskmise tiirus
​
​
​
​
​
Siia kuuluvad relvaomanikud, kelle harjutamine on "piiratud" klassikalise sportlaskmise tiiru tingimustega. See tähendab, et lubatud on vaid harvade üksiklaskude tegemine (nn topelt- või mitmiklasud on keelatud). Laskur seisab ühes kindlas kohas püstiasendis, lastakse vaid ühe staatilise märgi pihta. "Piiratud" on muidugi suhteline mõiste, sest alati võib minna tiiru, kus selliseid piiranguid pole.
​
Selle taseme relvaomanikel on tihtipeale arvamus, et relva kabuurist haaramine ja seejärel märgi pihta tulistamine on keeruline lasketehnika mis mõeldud vaid eriüksustele või väga edasijõudnud relvakäsitlejatele.
​
Samas on siia tasemele kuluvad relvaomanikud olulises eelises võrreldes 1. taseme omadega - nad käivad tiirus oma relvaga reaalselt laskmas ning seepärast on neil olemas ettekujutus (ja võibolla ka juba kujunenud harjumus) lasuheli ja tagasilöögi suhtes. Seetõttu vähemalt need laskmise juurde lahutamatult kuuluvad elemendid ei vii 2. taseme omanikke rivist välja, kui neil kunagi peaks relva ründe tõrjumisel vaja minema. Samuti on neil olemas ka teatav enesekindlus (mis tuleneb praktikast) oma võimetekohaselt tabada soovitud sihtmärki.
3. Tase - relvaomanikud, kes käivad laskekoolitustel
​
Siia kuulub väga vähe relvaomanikke. Põhjuseid on mitmeid - vastavaid koolitusi ei ole Eestis eriti olnud ning neil osalemine eeldab paarituhandekroonist väljaminekut. Samas võib aga öelda, et heatasemelisel koolitusel võib mõne tunniga saada rohkem teadmisi ja oskusi kui Internetis otsides või relvaajakirju sirvides aastajao päevade jooksul. Samuti on koolituste läbiviijad üldjuhul kogenud praktikud ja nad suudavad sind koheselt suunata, nähes vigu või võimalusi tehnikat parandada. Analoogiat võiks tuua autosõiduõppega, kui teha seda kas esmalt raamatuid lugedes ja siis omal käel katsetades, või minna kohe kogenud juhendaja juurde. Mõnel sellisel kursusel osaledes tee kindlasti märkmeid, sest info hulk on reeglina suur ja märksõnadeta on hiljem läbitut keeruline meenutada.
​
​
Et saada heaks laskuriks, seda siis kas spordi ja ka enesekaitse mõttes, tuleb endasse teadmisi koguda võimalikult paljudest allikatest. Nagu ka võitluskunstides on reeglina meistriteks need, kes harrastanud mitut eri ala, on ka parimad laskurid õppinud erinevaid stiile ning tutvunud mitmete koolkondade kogemustega. Mitmete allikate kasutamine loob teile eelduse parimate tulemuste saavutamiseks. Nii saate ise enda jaoks koostada toimivad kontseptsioonid. Ei tasu muidugi end infoga üle ujutada (võib tekkida raskusi info süstematiseerimisega) kuid mida suuremast hulgast suudate enda jaoks olulise valida ning mida rohkem teil oskusi on, seda paremini olete te ette valmistatud. Nii laskespordis kui enesekaitses.
​
4. Tase - relvaomanikest practical-laskjad
​​
​
​
​
​
Siia on tänaseks kogunenud juba üksjagu relvaomanikke. Eestis ühendab neid Practical-laskmise Ühing,
Relvaomanikud, kes osalevad korrapäraselt practical-laskeüritustel, omavad oma ettevalmistuselt eelist nende ees, kes tegelevad tõsisemalt laskmisega vaid laskekoolitustel osalemisega.
Practical-laskevõistlusel kasutatakse mitmesuguseid erineva ülesehitusega laskeharjutusi ning mõnikord ka nn "üllatusharjutusi" kus laskja ei tea, mis teda harjutuse jooksul ees ootab.
​
Nimetatud laskespordiala kujundab laskuris harjumust pidevalt analüüsida ümbruskonnas toimuvat hoolimata stressiolukorrast (sest võistlus käib aja ja punktide peale) ning tegutseda relvaga vastavalt ettetulevatele olukordadele. Sellisel tasemel tegutsemisoskused saab reaalselt omandada vaid praktiliselt neid olukordi läbi tehes, teoorialoengutest siin ei piisa. Loodetavasti ei tule teil kunagi seista silmitsi reaalse kriisiolukorraga, ning seetõttu oleks pigem mõistlik osaleda vastavatel laskevõistlustel.
​
Võrreldes heatasemeliste laskekoolitustega toimub practical-laskevõistlusi oluliselt tihedamini, paar korda kuus kindlasti. Sage üritustel osalemine tagab juba omandatud oskuste säilimise ning arendab neid pidevalt. On soovitav esmalt osaleda koolitusel omandamaks põhioskused ja teadmised ning seejärel osaleda võistlustel, et omandatut edasi arendada.
​
Samas ei saa tõmmata võrdusmärki practical-laskmise ja enesekaitselaskmise vahele. Practicalis lastakse tihtipeale harjutusi püstiasendist, seistes keset lagedat maad. On ka harjutusi kus tuleb kasutada varjeid, kuid ei tohi unustada, et practical on siiski sport, kus tulemuse saavutamine käib aja peale. Teise koha saavutanut autasustatakse hõbeda ja kolmandat pronksmedaliga. Enesekaitselaskmisel saab "auhinna" - (loe: elu ja tervise) vaid esimese koha omandanu, võitja. Teise koha eest auhinda ei anta. Sellistes olukordades võib olla vajalik kiire tegutsemine, ja reeglina nii ongi, kuid mitte mingil juhul kiirustamine. Vigade parandamiseks (nagu võistlusrajal) siin aega ei anta. Tuleb kasutada kõiki võimalikke varjeid. Kui neid pole, tuleb olla pidevas liikumises ja arvestada paljude teiste asjaoludega, mida practical-võistlusel ei ole kunagi võimalik imiteerida. Kuidas näiteks imiteerida surmahirmu?
​
Me võitleme nagu me oleme treeninud. Kui me harjutame pidevalt ühe koha peal seistes laskude sooritamist, teeme ka päriselus nii. Väga ilmekas oli treeningolukorra tulemus, kus kasutati spetsiaalselt taktikalise laskmise jaoks väljatöötatud Simunition markeerimisrelvi enesekaitselise situatsiooni imteerimiseks - lahedamiseks. Practical laskur haaras relva ning üritas paigal seistes tabada oma vastast, kes tegi sama, kuid relva haarates alustas ka koheselt liikumist ning kasutas sellega improviseeritud varjet. Practicali laskuri riideid "kaunistasid" hiljem värvikuulide tabamused, liikuma hakanud vastane jäi aga puhtaks. Mõlemad käitusid reaalses olukorras selliselt nagu nad olid treeninud. Nad ei mõelnud kuidas ja mida nad peaks nüüd tegema (sest siis ei ole enam selleks aega), vaid tegutusesid nagu olid harjunud tegutsema.
​
Laskespordi puhul on reaalsete olukordade lahendamise imiteerimisel täiendavaks takistuseks ka nn 180 kraadi reegel, st relva ei tohi suunata väljapoole teatavat ettemääratud sektorit. Paraku toimub reaalne elu 360-kraadises maailmas, kus ründed kipuvad tulema kõige ootamatumatest suundadest - peamiselt tagantpoolt, kuhu laskespordis ei tohi kunagi relva suunata. Sportlaskmise treenimine kipub laskurites kujundama tihtipeale nn tunnelnägemise sündroomi, st nähakse või pööratakse tähelepanu vaid asjadele, mis leiavad aset "lubatud" sektoris. Mis toimub 180 kraadist väljaspool laskuri külgedel või selja taga, kipub jääma tähelepanuta ning selline käitumine võib reaalses kriisiolukorras maksta elu.
​
​5. Tase - relvaomanikud, kes on olnud reaalses tulevahetuses
​
​
Sellele tasemele, ma loodan, me mitte kunagi ei jõua. Siia kuuluvatel isikutel on väga selge arusaam, mis kriisiolukorras tegelikult toimub ning neist paremini ei ole selle kordumisel ilmselt mitte keegi psühholoogiliselt ette valmistatud.
Üks USA tunnustatud relvakoolitajaid, Jim Cirillo, endine New York'i politseinik, on öelnud: "Oma esimese tulevahetuse ajal mulle tundus, et mu keha laguneb koost, ma nagu muutuksin veeks ja valguksin tänavale laiali. Kui aga oled kogenud 3-4 tulevahetust, ei tundu see enam mainimisväärsena".
​
Samas ei saa väita, et tulevahetusest eluga välja tulemine teeks inimesest eksperdi. Ellujäämiseks võis tal lihtsalt õnne olla. Ta ei pruukinud sellest olukorrast midagi õppida ega saada edasiseks mingeid kogemusi. Siiski ei saa sellise kogemuse olemasolu alahinnata ja kui see isik sellest veel midagi õppis, on tal kindlasti uue sellise olukorra puhul olemas eelis.
Nüüd kus oleme käsitlenud eeltoodud relvaomanike tasemeid, on teil veel üks võimalus määratleda enda kuuluvust ning miks mitte ka reaalset valmisolekut reaalseks kriisiolukorraks?
Kokkuvõtlikult võib öelda, et igal juhul peab vältima esimest taset. Kui oled käinud lasketiirus ja suudad lasta aeglases tempos staatilise märgi pihta hea tulemuse (2. tase), võid takistusteta osaleda heatasemelisel relvakoolitusel, kus saad teadmisi enesekaitse- või practical-laskmise kohta (3. tase). Olles saavutanud sellel tasemel vilumuse, võid edukalt osaleda practical-võistlustel (4. tase) ning saavutades seal korralikke tulemusi võib ühtlasi eeldada, et oled olulisel määral ettevalmistatud ka olukorraks, kuhu sa loodetavasti mitte kunagi ei satu, ehk siis reaalseks tulevahetuseks - 5. tase.
​
Probleemseks muutuvad olukorrad siis, kui sa pead mingil põhjusel teisi tasemeid vahele jättes siirduma ühelt teisele. Näiteks kui sa ei ole kunagi oma relvast lasknud (1. tase), ei ole sul võistluselt mõtet suurt edu oodata (tase 4). Kui oled kogenud klassikalise laskespordi harrastaja (2. tase) on sul ilmselt raskusi, kui satud otse tulevahetusse (5. tase). Seal puudub sul varasem kogemus olukorra taktikaliseks hindamiseks ja võimalike lahendusteede leidmiseks, mida saab osaledes vastavatel koolitustel ja võistlustel (tasemed 3 ja 4). Muidugi, alati on olemas erandeid ja peab olema ka ÕNNE (nagu varem mainitud), kuid peamiselt vedamisele ei ole oma enesekaitsekontseptsioonide rajamine väga mõistlik ega turvaline tegevus.
​
Practical-võistlustel osaledes puutud sa kindlasti kokku mitmete laskuritega, kes lasevad oluliselt paremini kui sina. Sa võid oma tulemusi võrreldes kas häbenema jääda, või siis neilt õppida. Vaata, mida ja kuidas nad teevad ning vali enda jaoks kasulik ja toimiv osa välja ning praktiseeri seda. Samas soovitaksin siiski ka kogenud instruktori juhendamist, sest alati ei õpita teistelt vaid häid tehnikaid - sekka satub ka vigu mida hiljem "välja harjutada" on väga raske. Oluliselt raskem kui kohe uus ja õige tehnika selgeks teha.
​
Esitatud tasemed on progresseeruva iseoomuga, st ühelt teisele jõudmiseks on soovitav nad kõik järjekorras läbida. Kõik käib järjekorras ja kõik astmed on täidetud tõsise tööga. Nagu inimesegi puhul - peale sündi õpime ikka esmalt roomama, siis käpukil liikuma, siis tõuseme püsti ja kõnnime ning kui kõnd selge, võib hakata jooksma. Ka kiirelt jooksma. Endiselt jään aga seisukoha juurde, et peab tegema kõik mis võimalik vältimaks 5. tasemele ehk tulevahetusse sattumast - seda ei soovi ma teist kellegile. Reaalne elu kahjuks näitab, et sellesse olukorda võib keegi meist kunagi sattuda ja sellel hetkel peab relvaomanik olema valmis.
Relva omamine ei ole privileeg vaid teile te endi poolt võetud kohustus. Kohustus olla valmis.
​