​

Lasu tunnetamine on laskuri võime teadvustada enesele, kas lask tabas või mitte, seejuures märklehte vaatamata.

​

Teadvustamine põhineb sihikupildil, mida laskur nägi lasu toimumise hetkel, korrektsel päästmisel ning relva tunnetamises selle liikumisel tagasilöögi ajal. Et seda võimet omandada, on vaja harjutada. Kogenumaid IPSC laskureid vaadates võib teinekord täheldada, et nad lasevad mõne märgi pihta kahe nõutava lasu asemel 3 lasku, kusjuures 3. lask toimub sama väikese vaheajaga kui oli 1. ja 2. lasu vahel.

​

On selge, et sedavõrd lühikese aja jooksul ei olnud laskuril võimalik oma pilku märklehele viia, et tuvastada, kas ta sai kaks nõutavat tabamust esimese kahe lasuga, või on vaja täiendavat, 3. lasku. Laskur kasutab siin oma lasu tunnetamise võimet. Lasu toimumise hetkel ütleb laskuri sisetunne talle, kas lask läks õiges suunas teele ning kas on vajalik täiendav, korrigeeriv lask. Täiendav lask tuleb teha otsekohe, mitta alustada selle vajaduse/mõttekuse hindamist - see peab järgnema otsekohe, sest sel juhul lisab ta sooritusele aega vaid väga minimaalselt ning see aeg kaalub alati üle ääretabamuse, möödalasust rääkimata. Samas ei saa iga märgi pihta hakata kindluse mõttes laskma kolme-nelja kaupa – see ei taga edu.

​

Sihikupilt peab olema selge ja terav kogu soorituse jooksul. Laskur peab täpselt teadma, kuhu kuul tabab kui sihtida samasse kohta märgi keskele 10, 15, 20 jne meetri kauguselt. Korrektse sihikupildi nägemine lasu hetkel annab laskurile suurima osa infost lasu tunnetuse saamiseks.

​

On üldteada, et sujuv päästikutõmme on täpse tabamuse aluseks, päästiku “äratõmbamine” aga efektiivseim viis märgist mööda lasta. Sõltuvalt distantsist märgi ja laskuri vahel ning kasutatavast relvast, “andestab” relv suuremal või vähemal määral laskuri päästmisvigasid. Selleks, et teada, mil määral on laskuri eksimus veel hea tabamuse saavutamise seisukohalt “vastuvõetav”, tuleb tegeleda mõtestatud treeninguga pikema aja vältel – sellist infot saab ainult iseenda vahetu kogemuse kaudu. Kui on enesele teadvustatud “lubatav” eksimuse määr, on võimalik alateadlikult hakata hindama ka sooritatud laskude täpsust.

​

Tagasilöögi tunnetamine on kolmest eelpoolnimetatud faktorist kõige vähem “mustvalge” või “tehniliselt seletatav” osa. Suur osa on siin relva haardel ja sellega seoses laskuri lihaste pingel mida kasutatakse relva hoidmiseks.

​

Kui haare on korrektne, liigub relv tagasilöögi mõjul otse üles ning seejärel alglaskeasendisse tagasi. Kui lihaspinged mõjuvad relvale ebaühtlaselt, liigub relv tagasilöögi mõjul suhteliselt etteennustamatu amplituudiga. Relva liikumine tagasilöögi mõjul ei avalda kuuli trajektoorile mõju, kuna kuul on rauast lahkunud enne kui relvaraud ülespoole liikuma hakkab. Küll on aga relva liikumisel tagasilöögi ajal mõju alateadlikule lasu tunnetamisele. Kui relv liigub korrapäraselt vaid üles-alla, on laskuril oluliselt lihtsam tunnetada, kas ta lasu hetkel või vahetult enne seda tegi kõik õigesti; või oli tunda märke vigadest, ning kui, kas vead jäid “lubatavuse” piiresse.

​