Loomulikult ei taha ma väita, et peale Glocki kasutajate teisi rahulolevaid IPSC laskjaid ei olegi. Loomulikult on. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju keegi soovib oma aega ja raha sellesse eluvaldkonda paigutada. Liiatigi ei sobi hinnalised võistlusrelvad parimagi tahtmise juures igapäevaseks kandmiseks, kaitseliitlastele-kaitseväelastele õppustele ja teenistusse, politseinikule „vaikseks paarimeheks“ tänavale, eraisikule enesekaitseks kõige mustema stsenaariumi täitumisel...

 

Mulle on eriliselt meelde jäänud üks IPSC harrastaja, kellel ei ole kunagi olnud probleemi raha paigutamisega oma harrastusse. Tal on olnud mitmeid hinnalisi püstoleid, kuid mõne aja eest kohtasin teda tiirus Glockiga harjutamas. Ta ütles mulle (kuna vestlus oli venekeelne, üritan anda oma parimat selle tõlkimisel): „Tead, Tõnu. Jube meeldiv tunne on. Mul ei ole kunagi olnud sellist olukorda, kus oleksin tulnud treeningule või võistlustele ja ei oleks kunagi pidanud natukenegi muretsema või mõtisklema selle üle, kas mu relv nüüd toimib 100% või peab teda veel natukene nokitsema. Aga vot, esimest korda – võtsin Glocki, ja edasi on vaid puhas nauding. Mitte millegile ei pea mõtlema. Lihtsalt võta ja lase, ja ei mingit muret. Väga meeldiv“.

Ta ei ole olnud esimene inimene, keda olen näinud sellises meeleolus. Glock on minu jaoks töökindluse etalon. Ja töökindlus on see, mis annab meelerahu. Kindlus vahendis annab aja keskenduda olulisele, olgu see siis IPSC laskeharjutuseks valmistumine või relva kandes situatsioonide taktikaline hindamine ja toimuva analüüs.

 

Mis annab Glockile siis sellise töökindluse, eelise valdava enamiku teiste relvade ees? Esiteks on see kindlasti püstoli konstruktsiooniline lihtsus. 80ndate lõpul kui Glock hakkas maailmas suurt tuntust saavutama,  naljatasid paljud spetsialistid Glocki looja, Hr Gaston Glock päritolu üle öeldes, et ilmselt on tegemist maavälise olendiga. Kui Glock tegi oma püstolist 70date lõpul - 80date alul esimesed visandid-joonised, ei tulnud ükski tolleaegne insener selliste lahenduste peale, mida kasutas Gaston. Isegi veel 90ndatel aasisid paljud maailma tuntud relvatootjad-konstruktorid Glocki “plastiku” üle, tehes seda maha ning mõned sõnakamad lubasid, et nende toodangus ei saa analoogseid materjalikasutusi kunagi olema. Vaadates täna relvaturul ringi ei leia me enam ilmselt ühtegi tõsiseltvõetavat relvatootjat, kes ei oleks kasvõi osaliselt läinud teed mida läks Glock aastakümneid enne neid.

 

See toob meid teise Glocki töökindluse tagava omaduse juurde - materjalide kvaliteet. “Plastik”, mis on kasutusel Glocki püstolites, on vastupidavam kui teras, kaaludes samas identse koguse terasega võrreldes vaid tühise osa. Kuna plastikut seostatakse vähese kuumakindlusega, on mõned spetsialistid seadnud kahtluse alla püstoli vastupidavuse soojemas kliimas. Kas näiteks suvel päikese kätte autosse  jäetud püstoli plastosad hakkavad sulama kui temperatuur autos tõuseb 50 – 60 kraadini Celsiuse järgi? USAs on hulk praktikuid, kes on varmad sellistele küsimustele vastama. Tulemuseks saadi, et plastosad hakkavad muutuma nätskeks alates 230 kraadi Celsiuse juures. Seega, kui olete ahjus oma Glocki selle temperatuuri juures küpsetanud, peate teatud nätskusega arvestama. Kui aga mingil põhjusel peaks meil välitingimustes selline temperatuur olema, kahtlen sügavalt inimese võimes sellistes tingimustes ilma erilise kaitseriietuseta ellu jääda, adekvaatsest tegutsemisest rääkimata. Planeedil Maa valitsevates tavatingimustes ei juhtu aga Glock plastosadega mitte vähimatki.

 

Glocki peamised metallosad nagu relvaraud ja kelk, on kaetud spetsiaalse Tenifer-kaitsekihiga, mis tungib metalli sisse ning jätab sellele püsiva kaitsekihi. Kui kasutate Glocki aktiivselt, panete aja jooksul kindlasti tähele mõningaid välispinna viimistluse kulumise jälgi – mõned kohad püstoli kelgul muutuvad toonilt heledamaks. See aga ei vähenda mingil määral püstoli korrosioonikindlust – Tenifer pinnatöötlus täidab endiselt oma ülesandeid väga hästi. Ma ei ole kunagi oma elus näinud roostes või  kasvõi veidikenegi punaka varjundiga Glocki. Hiljuti sain näha mõningaid detaile Norra armee poolt korraldatud testidest, mida nad tegid 80ndate lõpul, kui valisid endale uut teenistuspüstolit. Üheks testiks paljudest oli konkurentsis osalevate püstolite paigutamine vett vabalt läbi laskvatesse kastidesse ning nende jätmine mitmeteks tundideks soolasesse ookeanivette. Testi lõppedes ei olnud olulistel detailidel (st kelk, relvaraud, raam) roostekahjustusi vaid Glockil. Glocki teised metallosad, millel ei olnud Tenifer-kihti nagu taandurvedru, päästikuhoob, ja -vedru, olid ilmsete roostekahjustustega, kuid ükski neist kahjustustest ei takistanud hiljem sama püstoliga laskmist. Loodan, et Teil ei tule kunagi oma püstoliga ookeanisoolases merevees ujuda. Samas, kui olete valinud Glocki, ei pea te selle pärast muretsema. Tavaoludes asetleidvad välismõjud nagu vihm, lumi, higistamine jne ei mõjuta teie Glocki aga vähimalgi määral.

 

Omapärane on ka Glocki relvaraua valmistusmeetod. Kui tavapäraselt lõigatakse relvarauda vintsooned traditsiooniliste vindilõikajate abil, siis Glockil tehakse see erilise matriitsiga, mis vasardatakse aeglaselt läbi relvaraua. Tulemuseks on nn polügonaalne lõige - vintsoonte asemel võime relvarauas näha parempoolse sammuga juhtsiine, millel puuduvad teravad ääred nagu tavapärastel relvaraua vintsoontel. Tänu sellele on ka relvaraua materjali tihedus sisuliselt sama mistahes selle osas, tõstes nii materjali vastupidavust. Polügonaalne lõige tagab kuuli tihedama kontakti relvaraua õõnega, mis annab sama laskemoona kasutades kuulile suurema algkiiruse võrreldes tavapärase vintrauaga, mis omakorda tõstab väljalastava kuuli ballistilist efektiivsust.

 

Glocki töökindluse ja pikaealisuse tagavad ka tema eri detailide omavaheline sobitatus. Püstoli puhul on üheks oluliseks kontaktpinnaks kelgu ja raami omavaheline ala. Kelk ei tohi püstoli peal liigselt külgsuunas loksuda, vastasel juhul ei saa enam rääkida püstoli täpsusest. Mul oli endal ajal, mil olin Paikuse Politseikoolis ametis laskeõpetajana, kasutada üks 'mitteglock' 9x19 püstol. Püstolist oli selle eelmise omaniku sõnade järgi lastud ca 10000 lasku. Distantsini kuni 15 meetrit ei olnud nn Sportmärklehe musta ringi tabamine mingi probleem. Distantsil 25 meetrit oli lugu aga juba sootuks teine. Ma pole kunagi olnud täpsuslaskmise meistersportlane, seega võis viga olla ilmselt minus. Küll aga oli ja on täpsuslaskmise meistersportlane minu toonane hea kolleeg ja sõber Paikuse koolist, laskeõpetaja Andres Kutser. Kui ka tema tulemused 25 meetrilt kattusid enamjaolt minu omadega, st 5st lasust oli mustas ringis vaid 1 ja ülejäänud 4 mööda valget märgi ala laiali, oli selge, et püstoliga on midagi lahti. Põhjus selgus mulle alles mõne aasta pärast, kui osalesin ühel laskevõistlusel Rootsis ning sain jutule ühe põhjamaade politsei eriüksusest pärineva kaasvõistlejaga. Need vennad treenivad teadaolevalt väga tõsiselt ja palju ning nende sama marki püstolid olid ilmutanud täpselt samu tunnuseid nagu olin kogenud Paikusel. Selgus ka põhjus. Kui teha püstol täisterasest, on see suhteliselt kallis, teiseks tõstab see relva kaalu.  Lüüa läbi teenistusrelvade turul, tuleb täita konkurssidel esitatavaid nõudeid. Teenistusrelvadele üheks esitatavaks nõudeks on tavaliselt nende võimalikult väike mass, vähetähtis ei ole ka hind. Relva kandvad ametnikud eelistavad kergekaalulisi käsirelvi, kuna muud varustust on piisavalt ja liigseid kilosid ei vea keegi neist hea meelega kaasa.  Seega tehakse vaid püstoli ülaosa, st kelk ja relvaraud, terasest. Raamis üritatakse saada läbi kergemate materjalide, st metallsulamitega. Lõpptulemuseks on asjaolu, kus kõvem metall hõõrdub tavapärase kasutamise käigus vastu pehmemat metalli. Tolerantsid kelgu ja raami siinide vahel aja jooksul suurenevad, relv “kulub” sõna otseses mõttes. Ja kuigi relvaraud ja kelk võivad olla veel kaua täiesti töökorras, kaob „loksu“ tõttu püstoli täpsus.

 

Glocki plastraamist ma juba peamise mainisin. Raam ei ole siiski 100% plastik, vaid sellesse on valatud tugevast terasest struktuur, mis ühtlasi moodustab ka püstolikelgu juhtsiinid. Relva tavapärase kasutamise käigus kelgu ja raami siinide vahel kulumist sisuliselt ei toimu kuna materjalid on sama kõvadusega. Kogesin seda kulumatust oma kunagise Glock 17 püstoliga mis oma eluea jooksul ca veerand miljonit lasku nii minu käes eri võistlustel ja koolitustel, kui hiljem pea 5 aastat Taktikalise Laskmise Keskuse tiirus rendirelvana toimetas. Tänaseks on ta sisse võtnud auväärse koha meie Relvamuuseumi näitusestendil ja näeb endiselt piisavalt hea välja, et sobida muuseumieksponaadi auväärsesse rolli. Tema tööaastate jooksul selgusid mulle praktilisel viisil ka tema mõningade osade väljavahetamise aja suurusjärgud. Relvaraami üks tagasiinidest murdus ära ca 140000 lasu paiku. Täpselt ei oska öelda, kuna murdumise asjaolu selgus igakuise rutiinse hoolduse käigus – tiirus lastakse kogu aeg, iga päev, hommikust õhtuni, ja relvad võetakse lahti kindlasti harvemini kui tavarelvaomaniku tavakasutuses. Meil oli Glocki hooldus ca 1 kord kuus peale umbes 10000 lasku. Või kui päästik hakkas juba liigselt raskeks minema, et kliendil võiks tekkida ebamugavustunne. Nii et millal see kelgu juhtsiin raamilt ära murdus, pole täpselt teada. Püstoli tööd ei mõjutanud see mingil määral.

 

Teine jupp, mida tuleks vahetada, on taandurmehhanism. Minu käesolev jut käib Gen 3 Glock 17 kohta; tänaseks levinud Gen 4 on juba uuema taandurmehhanismiga, ent Gen 3 tuli see umbes 90000 – 100000 lasu kanti. Kui Gen 4 omal ajal välja tuli, oli ühel Glocki partiil uue taandurmehhanismiga probleeme – tavapärase taandurvedru/juhtvarras komplekti asemel on Gen 4 pigem kaheosaline amordisüsteem. Valmistajatehas vahetas tasuta välja väga suure osa mehhanisme tehes sellesse mõningaid muudatusi, ja viimaste aastate jooksul pole enam nende probleemidest kuulda olnud.

 

Küll aga on Glockidel stanradpäästikes endiselt alles väikene vedrukene, mis ühendab omavahel päästikuhoova ja päästemehhanismi plastkorpuse. Maksab see vedruke ilmselt kuhugi 1,5 eur suurusjärku, ja tuleks vahetada nii umbes sama intervalliga kui Gen 3 taandurvedru. Sama soovitaksin teha ka püstoli kelgus asuva löökuri löökvedruga – otseselt seda ilmselt vaja teha ei ole, aga no kui te juba oma püstolist ca 100000 lasku olete teinud, siis ilmselt ei tekita ka selle vedru vahetus mingeid lisaprobleeme.

 

Viimasel ajal kasutan Glock 17 Gen 4 püstolit, seda nii IPSC Production divisjonis võistlemiseks kui ka relva kandmiseks kui seda vajalikuks pidasin. Minu arvates on selline kombinatsioon mitte ainult majanduslikult vaid ka taktikaliselt mõistlik. Ma kannan ja treenin sama relvaga. Lisaks on Glock 17 (tõsi, Gen 2) täna ka  minu teenistusrelvaks PPA-s. Selle käsitlemise üksikasjad on kulunud intuitiivsele tasemele – iga kord kui ma ta kätte võtan, tean täpselt milliseid liigutusi ja toiminguid on vaja temaga teha. Kogu aeg sama päästik, sama käepide, samad sihikud, sama tunnetus.

Lisaks on täna meie Keskuses saadaval väga head, tööstuslikult toodetud päästikusüsteemid (neile relvaomanikele, kes peavad peamiseks Glocki nõrkuseks "normaalse päästiku" puudumist) , mis muudavad "standartse" "kiviaegse" päästiku võrreldavaks hinnalt kordades kallimate püstolitega:

​

https://tlk.ee/toode/glock-performance-trigger/

​

Gen 3 ja 4  Glockidele 

​

https://tlk.ee/toode/alpha-competition-paastik-glock-gen-3-4/

 

Gen 4 valisin eelkõige seetõttu, et tema käepideme suurus on reguleeritav, ja seda mitte külgmise haarde paksendamise, vaid just pikisuunas. Mulle meeldib võrreldes Gen 3ga enam ka tema salveriivi nupp, mis meenutab veidi varasemaid Pro-mudelitele paigaldatuid. Täiendavaks plussiks, mis minu puhul küll kasutamist ei leia (kuna olen paremakäeline), on võimalus kohandada salveriivi nupp vasakukäeliste kasutajate jaoks.

 

Peamiseks Gen 4 eeliseks pean siiski selle püstoli võimet kohanduda väga erineva suurusega kätele ja et seda on võimalik teha vältides relva käepideme külgsuunalist paksenemist, mis reeglina muudab relva kasutamismugavust olulisel määral.

 

Eelöeldu kehtib täna ka juba Gen 5 Glockide kohta, kus on samuti võimalik muuta käepideme paksust nagu Gen 4 juures. Lisaks on 5nda generatsiooni püstolil olemas ka kahepoolne kelgupeataja, mis tõstab relva kasutusmugavust veelgi. Gen 5 relvaraud on samuti erineva ehitusega vs eelmised Glockid, on liigutud tagasi tavapärase vintsoontega rauaõõne poole mis tehase kinnitusel suurendab lasketäpsust pikematel distantsidel.

 

Kui olete endale valimas käsirelva, tulge ja vaadake Glocki. See on minu hinnangul absurdseima hinna ja kvaliteedi suhtega käsirelv ses mõttes, et suhteliselt tagasihoidliku summa eest saate kvaliteeti enam kui oma aktiivse laskuriaja jooksul enamik meist on võimeline ära kulutama... Liiatigi nagu ütles üks minu hea sõber – ühes korralikus peres peaks ikka olema vähemalt üks Glock. Glock aitab teil leida vastuseid küsimustele, mida eriti esimese relva soetamisega seoses on inimesel kuhjaga, rääkimata sellest kui on veel täiendavalt plaan hakata tegelema IPSC laskmisega. Uue harrastuse alguses on teil piisavalt uut infot ja asjaolusid millele peate pöörama oma põhitähelepanu – laskeharjutuste läbimise taktika paikapanek, selle elluviimine, kogenumate laskuritega suhtlemine, nende soorituse jälgimine ja neilt õppimine jne, jne. Selleks kõigeks peab teile jääma aega ja keskendumisrahu ilma, et kusagil kuklas peaks tiksuma kasvõi pisikenegi mõte sellest, kas te relv ikka toimib 100% või mitte. Siin võin teile julgelt kinitada – Glock annab teile selle aja ja meelerahu. Ta tegi seda minuga, ja ma ei näe põhjust miks ei peaks ta seda tegema teiega :)